Mida peavad õpetajad alfapõlvkonna kohta teadma – EdSurge’i uudised

Taasavaldanud Platon

järgijaid: 0

Hiljutisel jalutuskäigul pärast seda, kui veetsin päeva koos keskkooliõpetajatega kaasamisstrateegiate kallal töötades, kuulasin taskuhäälingusaadet „We Can Do Hard Things”. Külaline Allison Russell rääkis noorte emotsionaalsest intelligentsusest ja mainis, et sai just teada, et tema tütar on osa Alfa põlvkond, mis viitab inimestele, kes on sündinud pärast 2010. aastat. Seda terminit kuulsin esimest korda, mis on üllatav, arvestades, et minu enda kaks last ja paljud lapsed, keda toetan, on sellest põlvkonnast.

Mul oli küsimusi ja ma tahtsin rohkem teada. Kui ma õppisin rohkem tundma noorima põlvkonna omadusi, hakkasin mõtlema selle üle, kuidas see mõjub õpetajatele.

Olen kaks aastakümmet töötanud kirjaoskuse spetsialistina, juhendades õpetajaid ja pakkunud professionaalset arengut ning olen näinud selles valdkonnas palju üleminekuid. Olen toetanud õpetajaid, kui nad tunnevad pettumust kiiresti muutuvate õppekavade suundumuste ja hindamisnõuete pärast, mõtlevad välja, kus nad seisavad lugemise õpetamineja – viimase paari aasta jooksul – õppige, kuidas jõuda õpilasteni pandeemia kõrgpunkti ajal ja pärast seda.

Praegu juhendan õpetajaid 18 K-12 koolis Campbell Kapolei kompleksi piirkonnas Ewa Beachis ja Kapolei Hawaiil. Vestlustes õpetajate ja juhtidega meie koolide praegustest probleemidest, sealhulgas akadeemilistest viivitustest ja käitumisprobleemidest, osutatakse kõige sagedamini COVID-19-le kui süüdlasele.

Olen oma südames teadnud juba mõnda aega, et meie noorte ees seisvad väljakutsed ulatuvad pandeemiast kaugemale. Õppimine selle kohta, mis teeb Generation Alpha nii ainulaadseks, on aidanud mul mõista, kuidas saaksime oma tavasid vastavalt muuta, et toetuda selle põlvkonna tugevatele külgedele.

Alfa põlvkonna mõistmine

Nimi "Alfa põlvkond" oli välja mõeldud autor Mark McCrindle, põlvkondade uurija ja korporatiivkonsultant Austraalias. McCrindle’i sõnul hakkasid Generation Alpha lapsed sündima 2010. aastal, iPadi ja Instagrami turule toomise aastal. Ta ütleb oma esimestest aastatest peale: "Nad on olnud ekraanivaatajad."

Aastal 2015 intervjuu New York Timesiga, kui McCrindle küsis nime "Alfa põlvkond" kohta, vastas McCrindle: "A-sse ei olnud mõtet tagasi minna", märkides, et see on esimene põlvkond, kes on täielikult sündinud 21. sajandil. "Need on millegi uue algus, mitte tagasipöördumine vana juurde," lisas ta.

McCrindle'il oli õigus. Need lapsed ei sarnane ühegi põlvkonnaga enne neid, mida võib öelda kõigi põlvkondade kohta; Siiski on vaieldamatu, et Gen Alpha lastel on juurdepääs rohkemale teabele ja ühenduvusele varasemas eas kui ühelgi teisel põlvkonnal, ning me peame neid harides sellega arvestama.

See põlvkond oli 10-aastane või noorem, kui maailm COVID-19 tõttu suleti. Nad kogesid maailma, mida piiras viirus ja nüüd on neil juurdunud arusaam, et ühe tegevus võib mõjutada paljude heaolu.

Need lapsed on vaieldamatult esimene põlvkond, kelle käes olid seadmed enne, kui nad kõndima jõudsid. Nad mõistavad sisemiselt, kui ühendatud on maailm, olgu selleks siis, kui nad on tunnistajaks viiruse kiirele liikumisele üle maakera, suhtlevad perega FaceTime'i vahendusel palju miilide kaugusel või arendavad sotsiaalmeedia kaudu lähedasi sõprussuhteid inimestega, kellega nad ei pruugi kunagi isiklikult kohtuda. Need tõed on lihtsalt osa Alfa põlvkonna maailmapildi kujunemisest.

Enamik selle põlvkonna vanimaid õpilasi on praegu keskkoolis. Noorukieas liikudes, lapsepõlvest täiskasvanuikka jõudes, leiavad nad viise, kuidas jätta maailma oma jäljed. Sel aastal olen teinud tihedat koostööd mitme kooli keskastme õpetajatega ja näinud, et neil on rohkem raskusi kui kunagi varem. Olen osalenud paljudes vestlustes selle üle, kuidas neil õpilastel on praeguste koolinormide järgimine keerulisem. Olen kuulnud paljusid õpetajaid ja administraatoreid rääkimas pandeemiast tingitud õpikaotusest, käitumisprobleemidest ja arengu stagnatsioonist. Ja ma olen korduvalt kuulnud, et kihlus on madal. Õpetajad on pettunud, et õpilastel ei tundu olevat keskkoolis eeldatud akadeemilisi või sotsiaalseid oskusi, ning nad jagavad sageli, et nende õpilased ei hooli õppimisest.

Kuidagi tundub, et see tuleb alati tagasi aastate juurde, millest õpilased pandeemia ajal vahele jäid ja kuidas nende varasemate õpikogemuste kaotamine takistab neil praegu edu saavutada.

Aga mind huvitab, kas mängus on ka midagi muud. Huvitav, mida see põlvkond teab, mida me ei mõõda? Mida nad on õppinud, mida nende sooritatud testid ei näita? Kuidas loovad õpetajad tingimused, et valmistada neid ette selle uue maailma kujundamiseks, kuhu nad sündisid?

Toetudes selle põlvkonna tugevustele

Olen sel aastal keskkooliõpetajatega keskendunud õppijate kaasamisele. Alfa põlvkonna ainulaadsete tugevuste parema mõistmise arendamine on aidanud.

See õppijate põlvkond pääseb juurde mis tahes teabele, mida nad soovivad, mis võib olla põhjus, miks paljud õpetajad, kellega koos töötan, märkavad, et nad ei tegele enam koolis õppimisega. Paljud neist lastest usuvad (valesti), et nende õpetaja ei saaks neile midagi õpetada, mida nad veebist avastada ei saaks. Seega on õppimise asjakohaseks muutmine muutunud veelgi keerulisemaks.

Üks võimalus meie õpilaste jaoks asjakohasuse ja kaasamise loomiseks on keskenduda sellele, millele nad väärtus. Et aidata õpetajatel seda teha, küsin neilt sageli: „Kas me teame, mida meie õpilased hindavad? Kui ei, siis kuidas me saame teada?" Üks probleem keskkooliõpetajate jaoks on see, et paljud nende õpilased mõistavad endiselt, kes nad on ja mida nad väärtustavad, seega on meie ülesanne neid õppimiskogemuste loomisel selles uurimises toetada.

Kuna olen töötanud koos nende õpetajatega, et kaaluda, mida tähendab edukas õpilasteni jõudmine, oleme arutanud, kuidas kasutada ära selle põlvkonna õppijate tugevaid külgi, sealhulgas seotust, uudishimu, empaatiavõimet ja soovi muutuda.

Sellel põlvkonnal on sügav globaalse sideme tunne, mida õpetajad saavad kasutada. Õpetajad, keda ma juhendan, ütlevad, et nende õpilased kasutavad tehnoloogiat, et inimestega üle kogu maailma pingevabalt suhelda. Ülesannete kujundamine, mis pakuvad õpilastele võimalusi luua midagi, mida nad saaksid jagada laiema publikuga – kus nende hääl võib ulatuda klassiruumist kaugemale – on suurendanud kaasatust.

Uudishimu on teine Alfa põlvkonna atribuut, millele julgustan õpetajaid tuginema. Teabe omamine käeulatuses on muutnud need lapsed uudishimulikuks ja me peame looma ruumi nende suurte küsimuste jaoks. Õppides suurema valikuvõimaluse suurendamine võimaldab õpilastel uurida oma uudishimu. Kui ma töötan koos õpetajatega, alustame sageli tunniplaanist, mida on varem korduvalt õpetatud, ja kaalume, kuidas saaksime seda kohandada, et pakkuda rohkem valikuvõimalusi. Mõnikord tähendab see õpitu üle suuremat vastutust. Muul ajal tähendab see sõnaõigust selles, kuidas nad õpivad või kuidas nad näitavad, mida nad mõistavad.

Kuigi noorukiea ängi tõttu ei pruugi see nii tunduda, väidavad enamik keskkooliõpetajaid, kellega koos töötan, nende õpilastel suur empaatiavõime ja soov muutuda. Osaliselt on see tingitud nende arenguastmest, kuid see on seotud ka nende ühenduvusega. Digimaailma kaudu puutuvad need õpilased kokku rohkemate inimeste ja ideedega kui põlvkonnad enne neid. Sellega kaasnevad muidugi ka puudused. Näiteks räägin ma palju õpetajatega sellest, kuidas nende õpilaste sotsiaalne elu näeb välja hoopis teistsugune kui meie oma, ning me peame õpetama neile, kuidas olla veebis ettevaatlik ja kuidas olla head digikodanikud. Kuid see on ka tänu rikkalikule digitaalsele elule, et need õpilased on teadlikud probleemidest väljaspool oma naabruskonda ja kogukondi ning seda, miks paljud on kirglikud mitmesuguste probleemide lahendamise vastu, nagu keskkonnakaitse ja kodutus. Kui võtame arvesse seda, millest meie õpilased kõige rohkem hoolivad, võib see aidata meil neid õpetada viisil, mis võimaldab neil muutusi teha.

Need õpilased on parimad, kui nad usuvad, et suudavad võidelda selle eest, mis on õige, ja võita. Kuigi koolitajatena ei saa me neid täielikult ette valmistada tulevaks, sest see on sügavalt ebakindel, saame me nendega kaasas käia, jagada nendega oma elukogemusi, teadmisi ja tarkust. Kuid oluline on austada nende radu ja seista vastu impulsile sundida neid hästi läbitud teele. Lõppude lõpuks on tee, mida nad järgivad, see, mida me peame veel läbima.

Ajakirjanik ja 2014. aasta riikliku humanitaarmedali laureaat Krista Tippett kirjutab raamatus „Targaks saamine“: „Huvitav ja väljakutsuv selle hetke juures on see, et me teame, et vanad vormid ei tööta. Kuid me ei saa veel näha, millised uued vormid on. Mis siis, kui Alfa-põlvkonna lastel on nendest uutest vormidest ülevaade? Kas anname neile oskused ja enesekindluse, et need uued vormid kaunil, rõõmsal ja õiglasel viisil ellu äratada?

Kui Alfa põlvkond läbib noorukieas toimuvaid muutusi, peame olema kohal, et toita nende nägemust ja edendada nende jõudu, kui nad loovad seda, mis tuleb.