Kuna 2023. veebruaril Yelahanka õhujõudude jaamas Bengalurus algab Aasia suurim lennunäitus Aero India 13, on India õhujõududes vaja põgusalt keskenduda lennuohutusele. Mõned suuremad lennuohutuse tõrked, mis lõppesid surmaga lõppenud õnnetustega, tuleb täie tõsidusega uuesti läbi vaadata, sest iga õnnetus on tragöödia ja kolossaalne kaotus rahvale: meestele, materiaalsele ja rahalisele.

2014. aasta märtsis kukkus Agra ja Gwaliori vahel alla uhiuus Lockheed Hercules C-130J, tappes kõik pardal olnud. 2016. aasta juulis kukkus Chennaist Port Blairi lennanud AN-32 Bengali lahte, ellujäänuid polnud. 2019. aasta juunis kukkus Arunachal Pradeshis alla veel üks AN-32, tappes kõik pardal olnud inimesed. 2021. aasta detsembris kukkus Coonooris alla Wellingtoni poole teel olnud helikopter Mi-17V5, hukkus India kõrgeima auastmega kindral ja kogu tema saatjaskond. Ja nüüd, 28. jaanuaril 2023, hukkus Sukhoi-30 MKI ja Mirage-2000 õhukokkupõrge üks piloot ja kaks inimest sai kriitiliselt vigastada. Ohutusaspektidega tuleb palju kindlamalt tegeleda, kuna ülemaailmsed lendavate masinate tootjad ja kaupmehed esitlevad Aero India näitusel tooteid, mida müüakse ja eksporditakse Indiasse.

Kuna lennuohutus on igas lennundusettevõttes ülim, tuleb kauplejate ja tehnikute pakkumisi uurida ettevaatlikult ja hoolikalt.

Seega tuleb kogu lahingulennunduse profiil USA-s toodetud Boeing F-15 ja F-18 kogu spektri kaudu esiplaanile; Lockheed Martini hävitajad F-16 ja F-35 ning pommitaja B-1B Rockwell.

Kas me näeme masinaid? Algselt toodetud General Dynamicsi (hiljem Lockheed) F-16 mitmeotstarbelist hävitajat pakutakse väidetavalt Indiale koos täieliku tehnilise üleminekuga kohalikuks tootmiseks, kasutamiseks ja ekspordiks. Kuigi see kõlab teoreetiliselt hästi, võib India teha paremini, et vältida seda 1972. aastakäigu ühemootoriga hävitajat, vaatamata selle 4,600-le üle maailma müüdavale müügile. Päev on liiga hilja. Kahemootorilise Boeing F-15 osas ei saa India midagi teha, kuna 1980. aastate lennukite ühikuhind oli 100 miljonit dollarit pluss, nagu märkis Jane's All the World's Aircraft. See toob meid veel ühe kahemootorilise F-18 mereväe versioonini, mida pakuti Indiale. Asi on selles, et kui India on mereväe kodumaise lennukikandja jaoks valmistamas oma põlislaeva, siis kas oleks mõistlik katkestada tekilt lendava kohaliku mudeli õhkutõus?

Lockheed Martini uusim, tipptasemel USA hävitaja F-35 seisavad aga ees rasked ajad. Olles ülimalt keerukas, maksab see ühemootoriline veesõiduk 90–125 miljonit dollarit tükk. Selle hammaste tulekuga seotud probleemid näivad samuti lõputud. Peale mitmete lähimineviku äparduste muutus äärmiselt tõsiseks 2022. aasta detsembris Texase osariigis Fort Worthis toimunud F-35 avariimaandumine, mille tulemuseks oli kogu laevastiku maandamine. Õnnetuse tagajärjed muutusid dramaatiliseks, sest ka Pratt ja Whitney peatasid mootorite tarnimise "kuni uurimisest on teada täiendavat teavet ja lendude ohutust on võimalik tagada".

Irooniline, et ka varem seisis F-35 turbulentsis vahetult enne oma 2014. aasta juulis, Farnborough's Ühendkuningriigis toimunud rahvusvahelist debüüti. Kavandatud programm "tuli tühistada katastroofilise mootoririkke tõttu Eglini õhuväebaasis (USA) 23. juunil, millele järgnes juuli alguses kogu lennukipargi maandumiskäsk".

Need äpardused ei ole aga takistanud F-35 kasutamist ja tellimist, kuna Kanada on just lõpetanud lepingu 88 hävitaja F-35 ostmiseks hinnaga 85 miljonit dollarit tükk. Seega kasutavad F-35 tänapäeval Jaapan, Lõuna-Korea, Austraalia, Norra, Suurbritannia, Itaalia, Taani, Holland, Kanada ja USA. India jaoks ei nähta aga võimalust seda teha isegi siis, kui seda pakutakse Lõuna-Aasia õhkkonnas oma olemuselt keerukate ja keerukate tehniliste, finants-, operatiiv-, hooldus-, logistika- ja varuosade tõttu.

Veel üks huvitav Aero India sissekanne on Rockwell Internationali strateegiline pommitaja B-1B Lancer, mille tellis kuulsalt president Ronald Reagan 1981. aastal. Kuigi see neljamootoriline pommitaja ei ole enam tootmisliinil, on see neljamootoriline pommitaja saanud meresõidu rolli "pikamaa laevavastases võitluses". rakett”, mille töötas välja USA kaitsealaste teadusuuringute projektiagentuur, mis on sarnane India DRDO-ga. Kas USA õhuvägi on selle üksildane kasutaja, kas mõni neist vanadest/kasutatud 64 lennukitest vastab India nõuetele? Ei. Sellegipoolest ei ole India valikud ja võimalused tänapäeval nii laiad, kui võiks soovida. Iga lennushow on seotud kaubanduse ja kaubandusega. See on tavapärane viis võõrustavale riigile ja teistele osalejatele muljet avaldada, ärgitades neid uurima võimalust osta riiulilt valmis käsitööd. India jaoks on see pidev väljakutse. Importida “parimat ja uusimat” või püüda võimalikult palju indigeniseeruda?

Tõsi, ükski riik (isegi USA, millel on ulatuslikud õhusõidukite projekteerimise ja arendamise sidemed kommunistliku Hiinaga) ei saa täna globaliseerunud allhangete tõttu nõuda 100-protsendilist isemajandamist, kuid New Delhi puhul on reaalsus see, et IAF pole kunagi olnud. oli oma laos USA hävitaja. See on alati olnud Euroopa toode (Briti või Prantsuse), Venemaa või rahvusvaheline SEPECAT Jaguar.

Seetõttu lihtsalt öeldes peab India täna nõudma tehnoloogiasiiret, mitte aga valmismasinate importi. Hävitajate mootorite, teliku, süsteemide, avioonika ja juhtimisseadmete jaoks on vaja uusimat tehnoloogiat. Tehnika ja kerega liidese peab tegema India Indias. Iga kokkulepe või leping peab hõlmama selliste süsteemide tootmist, mis on India ettevõtte tipptasemel loomiseks hädavajalikud. Kõigile, kes siia tulevad, tuleb selgelt öelda, et see pole läbiräägitav. Muidu jääb India jätkuvalt impordist sõltuvaks.

Kontekstiliselt mõlgub siiani meeles 1986. aasta veider olukord. Meedia teated viitasid, et USA veenab Indiat importima Northrop Corporationi uut hävitajat F-20 tiiger-hai välismaise sõjalise müügi kaudu. Need olid arhailiste infosüsteemide ajad, nii et sellest teati vähe. Õnneks hoiatas keegi India valitsusest PMO säravat IFS-i ohvitseri, et F-20 oli rikkis masin, kuna kaks kolmest prototüübist kukkusid alla – esmalt Lõuna-Koreas ja seejärel Pariisis. Isegi USA õhujõud polnud selle peale läinud ja olid tegelikult nii masinat kui ka selle valmistajat karmilt kritiseerinud.

Ajad on aga muutunud. Sellegipoolest tuleb vältida kalduvust sätendavate võitlejate hüppamiseks ja vastumeelsust vaadata kaugemale õhuetenduse jaoks koostatud säravast brošüürist ja käsiraamatust. Lennundus on mitme miljardi dollari äri ja iga elu on oluline. Lennuohutus peab olema esikohal. Unustada ei tohi hiljutist tsiviillennuki allakukkumist Nepalis ja kahe IAF-i hävitaja kaotust samal päeval Gwalioris ning vältida tuleb mis tahes pakkumisi sõlmida kiirtehing või leping.